Esmalt vertikaalselt tööd läbides torkas silma, et erinevad kirjutiste algused on markeeritud selle valmistanud rühmaliikme nimega. Kohe võetakse kitsam skoop, kui väidetakse, et tegemist on selles töös sotsiaalse tarkvara rakendamisega tarkvaraarenduses ning see oleks võinud kajastuda ka töö pealkirjas.
Esimeste ridade järel torkas silma hulk kõnekeelseid väljendeid. Autor Urmas Nõgu oli valmistanud spetsiaalse näite wiki-kontost endast, mida lugejad testida saaksid. Õnnetuseks leht retsenseerimise ajal ei avanenud. Kirjeldatakse erinevaid tarkvara arenduse nüansse, mida saab saab wiki-põhises keskkonnas edukalt rakendada. Välja tuuakse isegi kitsaskohad, näiteks vigade/ülesannete haldus wiki-sse ei sobi. Viimaks jõuti tõdemusele, et kõik avalik olla ei saa ning vaja on rakendada piiranguid ka väiksemate projektide juures.
Järgmine autor -- Jaanika Metsnik -- pööras ehk üleliia palju tähelepanu erinevate messenger'ide detailsele kirjeldusele ja ajaloole ning üldistele põhifunktsionaalsustele. See poleks ehk vajalik olnud. Lõpuks jõutakse siiski ka üldiste printsiipideni põgusalt.
Foorumeid kirjeldanud Kristjan Keres sai asjaga ehk kõige paremin hakkama. Nimelt annab ta lühiülevaate foorumitest üldiselt ning peatub üsna põhjalikult nende kasutamisse tarkvaraarenduses.
Siseveebidel peatunud Andre Ankru defineerib nii mõiste, toob reaalseid näiteid ning vaatleb rakenduvust. Seega pean lõpuks tema kirjutatud osa kõige paremaks.
Thursday, December 15, 2011
Wednesday, December 14, 2011
15. loeng: eile, täna ja homme
Viimases nädala ülesandes analüüsin, milline võiks veeb ja sotsiaalvõrgustik olla 5-10 aasta pärast. Esmalt püüan isekeskis aru pidada, millised olid nad 5 (kasutasin arvutit just veebi ja sotsiaalvõrgustiku otstarbel peaasjalikult) ja 10 aastat tagasi (just sel ajal sain oma esimese püsiühenduse) ning kas proovisin ette kujutada tulevikuaspekti.
Hetkel räägitakse web 3.0 tulekust, mis tähistab semantilist veebi -- näiteks google'i otsing peaks siis erinevalt tänasest aru saama nii lause mõttest kui ka fotodel, videotel ja helis peituvast infost. Täies mahus võiks see realiseeruda just veidi enam kui 5 aasta pärast. Tõelise hoo sai praegune web 2.0 sisse just millenniumi alguses dekaad tagasi.
Hetkelises olukorras kujutab internet endast ikka veel midagi virtuaalset, kuid seadmete arv, mis võrgus "istuvad kasvab". Kaob vajadus ehk minna internetti, kuna olemegi seal koguaeg sees justkui milleski füüsilises. Kümnekonna aasta eest räägiti, et külmkapis hakkab jooksma Windows CE, kuid tänases valguses arvame et ehk hoopis Android. Netiga ühendatud külmkapp pole enam kaugeltki ulme, lihtsalt massidesse pole jõudnud.
Paratamatult jääb anonüümsust järjest vähemaks, kuid sel on ka omad voorused: ehk vabaneme tüütutest reklaambänneritest ja saame infot toodete ning teenuste kohta, mis tõeliselt huvitavad. Kaheldav kas ühtne online-identiteet lähiajal teoks saab ning Facebook'i stiilis sõprade lisamised kaovad, kuna masinad jälgivad ise meie ühendust soovitud kommuunidega. Sotsiaalvõrgustikud praegusel kujul sillutavad teeb web 3.0-ni lihtsalt selle erinevusega, et hetkel jagame vabatahtlikult infot, kuid tulevikus info meie kohta otse kui paljastatakse. Kindlasti saavad sotsiaalvõrgustikud olema tulevikus veelgi enam osaks internetist.
Eesti kontekstis ilmus 2002. a mais rate.ee, milles hakkasid peagi tegutsema mitte vaid puberteediealised vaid ka vanemad inimesed. 2004. a "kolis" suur osa täisealisi eestis Orkutisse ning minu tähelepanekutel hüljati see täielikult 2010 aasta esimeses pooles, kui kõik olid avastanud enda jaoks Facebook'i. Lisaks suurtele on olnud ka väiksemaid võrgustikke, kes on kas mängust väljas või virelevad ebapopulaarsuse varjus. Samuti on märgatav tendents et Rate-Orkut-Facebook arengus on igas järgmises sammus palju rohkem kasutajaid nii huvide, sotsiaalse tausta kui vanuselise grupi lõikes: liitunud on ka need, kes varem pelgasid võrgustikke.
Nõnda oli kõik vaid siinmail, mujal võitles Facebook nii MySpace'i kui Friendster'iga. Kas kõik nüüd nii jääbki?
Arvestades, kui kiires on olnud võrgustike vahetused, siis juba möödunud aastal hakati rääkima Google+'st. Jah, ta on valmis. Tegelikult siis käesoleva aasta juuni lõpust kasutatav. Sarnaselt Facebook'ile on ka firmadel sinna asja trügida, kuna kontosid saab luua pea kõigele. Probleeme ei tekita ka ilmselt tehnoloogiliste lahendustega harjumine: pole like'imist, on esiotsa veidi segane +1 (mina tavatsen intuitiivselt nii öelda skoorimise kohta Facebook'is ehk siis teeme +1 ja kumbki saab ühe sõbra juurde ning kokku siis jälle rohkem :)).
Suundumusi jälgides leian, et firmade seisukohalt oleks aeg hakata Google+'iga tegelema. Aeg järgijaid koguda ja infot jagada ning seeläbi jõuda ka kõrgematesse rate'ingutesse mis tahes Google'i rakendustes (Google+ on neis kindlasti varsti eranditult sees). Eraisikud jõuavad kontod sinna hiljem ka vajadusel teha, kui sõbrad veel mujal. Hinnanguliselt kasutab Google'i teenuseid kuuendik rahvastikust meie planeedil ning arvatakse et juba järgmise aasta lõpus rebib Google+ Facebook'iga spurtides vähemalt tema järel. Google on võimas. Siiski usun, et kümne aasta plaanis, mida käesolevas postituses vaadelnud olen, tuleb veel midagi kolmandat :-).
Hetkel räägitakse web 3.0 tulekust, mis tähistab semantilist veebi -- näiteks google'i otsing peaks siis erinevalt tänasest aru saama nii lause mõttest kui ka fotodel, videotel ja helis peituvast infost. Täies mahus võiks see realiseeruda just veidi enam kui 5 aasta pärast. Tõelise hoo sai praegune web 2.0 sisse just millenniumi alguses dekaad tagasi.
Hetkelises olukorras kujutab internet endast ikka veel midagi virtuaalset, kuid seadmete arv, mis võrgus "istuvad kasvab". Kaob vajadus ehk minna internetti, kuna olemegi seal koguaeg sees justkui milleski füüsilises. Kümnekonna aasta eest räägiti, et külmkapis hakkab jooksma Windows CE, kuid tänases valguses arvame et ehk hoopis Android. Netiga ühendatud külmkapp pole enam kaugeltki ulme, lihtsalt massidesse pole jõudnud.
Paratamatult jääb anonüümsust järjest vähemaks, kuid sel on ka omad voorused: ehk vabaneme tüütutest reklaambänneritest ja saame infot toodete ning teenuste kohta, mis tõeliselt huvitavad. Kaheldav kas ühtne online-identiteet lähiajal teoks saab ning Facebook'i stiilis sõprade lisamised kaovad, kuna masinad jälgivad ise meie ühendust soovitud kommuunidega. Sotsiaalvõrgustikud praegusel kujul sillutavad teeb web 3.0-ni lihtsalt selle erinevusega, et hetkel jagame vabatahtlikult infot, kuid tulevikus info meie kohta otse kui paljastatakse. Kindlasti saavad sotsiaalvõrgustikud olema tulevikus veelgi enam osaks internetist.
Eesti kontekstis ilmus 2002. a mais rate.ee, milles hakkasid peagi tegutsema mitte vaid puberteediealised vaid ka vanemad inimesed. 2004. a "kolis" suur osa täisealisi eestis Orkutisse ning minu tähelepanekutel hüljati see täielikult 2010 aasta esimeses pooles, kui kõik olid avastanud enda jaoks Facebook'i. Lisaks suurtele on olnud ka väiksemaid võrgustikke, kes on kas mängust väljas või virelevad ebapopulaarsuse varjus. Samuti on märgatav tendents et Rate-Orkut-Facebook arengus on igas järgmises sammus palju rohkem kasutajaid nii huvide, sotsiaalse tausta kui vanuselise grupi lõikes: liitunud on ka need, kes varem pelgasid võrgustikke.
Nõnda oli kõik vaid siinmail, mujal võitles Facebook nii MySpace'i kui Friendster'iga. Kas kõik nüüd nii jääbki?
Arvestades, kui kiires on olnud võrgustike vahetused, siis juba möödunud aastal hakati rääkima Google+'st. Jah, ta on valmis. Tegelikult siis käesoleva aasta juuni lõpust kasutatav. Sarnaselt Facebook'ile on ka firmadel sinna asja trügida, kuna kontosid saab luua pea kõigele. Probleeme ei tekita ka ilmselt tehnoloogiliste lahendustega harjumine: pole like'imist, on esiotsa veidi segane +1 (mina tavatsen intuitiivselt nii öelda skoorimise kohta Facebook'is ehk siis teeme +1 ja kumbki saab ühe sõbra juurde ning kokku siis jälle rohkem :)).
Suundumusi jälgides leian, et firmade seisukohalt oleks aeg hakata Google+'iga tegelema. Aeg järgijaid koguda ja infot jagada ning seeläbi jõuda ka kõrgematesse rate'ingutesse mis tahes Google'i rakendustes (Google+ on neis kindlasti varsti eranditult sees). Eraisikud jõuavad kontod sinna hiljem ka vajadusel teha, kui sõbrad veel mujal. Hinnanguliselt kasutab Google'i teenuseid kuuendik rahvastikust meie planeedil ning arvatakse et juba järgmise aasta lõpus rebib Google+ Facebook'iga spurtides vähemalt tema järel. Google on võimas. Siiski usun, et kümne aasta plaanis, mida käesolevas postituses vaadelnud olen, tuleb veel midagi kolmandat :-).
Sunday, December 11, 2011
14. loeng: asotsiaalne tarkvara ehk sotsiaalmeedia pahupool
Oma tänases eelviimases ülesandes kirjeldan kolme õpetlikku juhtumit manipulatsioonide ja pettuste vallast.
Üsna hiljuti kirjeldati juhtumit, kus kräkkerid tungivad reaalse inimese meilikontole ja saadavad tema kontaktidele hädaabikirja, kus paluvad viivitamatult raha üle kanda. A'la telefon varastati, kaart pandi peale vargust kinni ja asjade korda ajamiseks läheks tarvis mitu tuhat eurot. Kontaktide nimekirjale anti täpsed juhtnöörid kuhu raha üle kanda. Konto omaniku sõbrad olid jahmunud ning osad neist valmis reaalselt kohe aitama. Tegemist oli hariliku Gmail'i kontoga. Peale säärast juhtumit tuleb paroolidk ohe ära muuta ning kontrollida turvaseadeid: ega kurikaelad ometi pole forward'it kasutaja kirjavahetusele peale pannud.
Teiseks näiteks on netipoed, kus tuleks enne ostu sooritamist teha kaupmehele tasutauuring ja selleks sobib ka lihtne google'i otsing. Mõnikord jõuab kaup ostjani liiga pika hilinemisega või ei jõua üldse -- siin aitab Tarbijakaitse, kes on avanud suisa musta nimekirja. Seevastu netikauplusi võib avada ja sulgeda ka ühe päevaga ja kasu ei pruugi olla. Kasu tooks ka oma krediitkaardi väljavõtte regulaarne kontrollimine peale netipoes ostlemist.
Teatud mõttes piiripealsed on lood, kus näiteks inimene satub netis IQ-testi otsa (mis ei pruugi olla üldse ametlik variant) ja tulemuste teadasaamiseks nõutakse mobiilinumbrit. Peale sisestamist liitutakse kalli teenusega. Inimene saab suure mobiiliarvet ning lähemal uurimisel selgub, et tegemist on perioodiliste sisuteenustega, mille ta on tellinud sageli tahtmatult. Pildid, helinad ja horoskoobid ilmuvad iganädalaselt kasutaja mobiiline ning tasuda tuleb nende eest soolast hinda. Mobiilioperaatoritega on vastavate geniaalsete äriteenuste osutajad sõlminud vastavad lepingud ning nad on kohustatud teatama hinnast ja muudest tingimustest. Paraku ei saa neid reegleid liiga täpselt ette kirjutada ja leitakse võimalus need muuta märkamatuks. Rohkem tähelepanelikkust inimeste poolt oleks antud juhul vaja.
Üsna hiljuti kirjeldati juhtumit, kus kräkkerid tungivad reaalse inimese meilikontole ja saadavad tema kontaktidele hädaabikirja, kus paluvad viivitamatult raha üle kanda. A'la telefon varastati, kaart pandi peale vargust kinni ja asjade korda ajamiseks läheks tarvis mitu tuhat eurot. Kontaktide nimekirjale anti täpsed juhtnöörid kuhu raha üle kanda. Konto omaniku sõbrad olid jahmunud ning osad neist valmis reaalselt kohe aitama. Tegemist oli hariliku Gmail'i kontoga. Peale säärast juhtumit tuleb paroolidk ohe ära muuta ning kontrollida turvaseadeid: ega kurikaelad ometi pole forward'it kasutaja kirjavahetusele peale pannud.
Teiseks näiteks on netipoed, kus tuleks enne ostu sooritamist teha kaupmehele tasutauuring ja selleks sobib ka lihtne google'i otsing. Mõnikord jõuab kaup ostjani liiga pika hilinemisega või ei jõua üldse -- siin aitab Tarbijakaitse, kes on avanud suisa musta nimekirja. Seevastu netikauplusi võib avada ja sulgeda ka ühe päevaga ja kasu ei pruugi olla. Kasu tooks ka oma krediitkaardi väljavõtte regulaarne kontrollimine peale netipoes ostlemist.
Teatud mõttes piiripealsed on lood, kus näiteks inimene satub netis IQ-testi otsa (mis ei pruugi olla üldse ametlik variant) ja tulemuste teadasaamiseks nõutakse mobiilinumbrit. Peale sisestamist liitutakse kalli teenusega. Inimene saab suure mobiiliarvet ning lähemal uurimisel selgub, et tegemist on perioodiliste sisuteenustega, mille ta on tellinud sageli tahtmatult. Pildid, helinad ja horoskoobid ilmuvad iganädalaselt kasutaja mobiiline ning tasuda tuleb nende eest soolast hinda. Mobiilioperaatoritega on vastavate geniaalsete äriteenuste osutajad sõlminud vastavad lepingud ning nad on kohustatud teatama hinnast ja muudest tingimustest. Paraku ei saa neid reegleid liiga täpselt ette kirjutada ja leitakse võimalus need muuta märkamatuks. Rohkem tähelepanelikkust inimeste poolt oleks antud juhul vaja.
Sunday, December 4, 2011
13. loeng: kogukondlik tarkvaraarendus
Kaks vaba tarkvara projekti, mida asun võrdlema arenduse vaatenurgast, omavad mitmeski mõttes ühisjooni: tegemist on operatsioonisüsteemidega ja mõlemad kuuluvad taksonoomiliselt UNIXi-laadsete hulka. Võtan vaatluse alla Linuxi ja BSD.
Linuxi näol on tegemist ilmselt ühe tuntuima näitega vabast ja avatud lähtekoodiga arendusmudeliga tarkvarast. Lähtekood on avatud ja igaühel on võimalus seda kasutada, muuta ja seejärel levitada. Linuxi arendusmudel just sageli niisugune välja näebki, et kui kasutajale tundub pingviinilaadne tarkvara vajalik, siis püüab ta ka ise seda parandada ja arendada. Programmeerimise oskuse puudumine ei sea veel ületamatuid piire -- dokumentatsiooni kirjutamine, tõlkimine ja testimine muudavad kõik oma panuse Linuxi muutmisel paremaks ja kvaliteetsemaks. Lisaks vabatahtlikele osalevad arenduses ka suured arvutifirmad ja märkimata ei saa jätta ka distributsioone haldavaid ettevõtteid.
BSD juured ulatuvad juba 70ndatesse. Antud operatsioonisüsteem koosneb kolmest osast: tuum, kasutajamaailm ja kolmandate osapoolte tarkvara. Neist kahte esimest arendatakse koos. Vabavaralise versioonihalduse tarkvaraga CVS antakse ligipääs arendajatele tervele lähtekoodile.
Linuxi näol on tegemist ilmselt ühe tuntuima näitega vabast ja avatud lähtekoodiga arendusmudeliga tarkvarast. Lähtekood on avatud ja igaühel on võimalus seda kasutada, muuta ja seejärel levitada. Linuxi arendusmudel just sageli niisugune välja näebki, et kui kasutajale tundub pingviinilaadne tarkvara vajalik, siis püüab ta ka ise seda parandada ja arendada. Programmeerimise oskuse puudumine ei sea veel ületamatuid piire -- dokumentatsiooni kirjutamine, tõlkimine ja testimine muudavad kõik oma panuse Linuxi muutmisel paremaks ja kvaliteetsemaks. Lisaks vabatahtlikele osalevad arenduses ka suured arvutifirmad ja märkimata ei saa jätta ka distributsioone haldavaid ettevõtteid.
BSD juured ulatuvad juba 70ndatesse. Antud operatsioonisüsteem koosneb kolmest osast: tuum, kasutajamaailm ja kolmandate osapoolte tarkvara. Neist kahte esimest arendatakse koos. Vabavaralise versioonihalduse tarkvaraga CVS antakse ligipääs arendajatele tervele lähtekoodile.
Subscribe to:
Posts (Atom)