Retsensioon rühmatööle "Sotsiaalmeedia töövahendina"

Esmalt vertikaalselt tööd läbides torkas silma, et erinevad kirjutiste algused on markeeritud selle valmistanud rühmaliikme nimega. Kohe võetakse kitsam skoop, kui väidetakse, et tegemist on selles töös sotsiaalse tarkvara rakendamisega tarkvaraarenduses ning see oleks võinud kajastuda ka töö pealkirjas.
Esimeste ridade järel torkas silma hulk kõnekeelseid väljendeid. Autor Urmas Nõgu oli valmistanud spetsiaalse näite wiki-kontost endast, mida lugejad testida saaksid. Õnnetuseks leht retsenseerimise ajal ei avanenud. Kirjeldatakse erinevaid tarkvara arenduse nüansse, mida saab saab wiki-põhises keskkonnas edukalt rakendada. Välja tuuakse isegi kitsaskohad, näiteks vigade/ülesannete haldus wiki-sse ei sobi. Viimaks jõuti tõdemusele, et kõik avalik olla ei saa ning vaja on rakendada piiranguid ka väiksemate projektide juures.
Järgmine autor -- Jaanika Metsnik -- pööras ehk üleliia palju tähelepanu erinevate messenger'ide detailsele kirjeldusele ja ajaloole ning üldistele põhifunktsionaalsustele. See poleks ehk vajalik olnud. Lõpuks jõutakse siiski ka üldiste printsiipideni põgusalt.
Foorumeid kirjeldanud Kristjan Keres sai asjaga ehk kõige paremin hakkama. Nimelt annab ta lühiülevaate foorumitest üldiselt ning peatub üsna põhjalikult nende kasutamisse tarkvaraarenduses.
Siseveebidel peatunud Andre Ankru defineerib nii mõiste, toob reaalseid näiteid ning vaatleb rakenduvust. Seega pean lõpuks tema kirjutatud osa kõige paremaks.

15. loeng: eile, täna ja homme

Viimases nädala ülesandes analüüsin, milline võiks veeb ja sotsiaalvõrgustik olla 5-10 aasta pärast. Esmalt püüan isekeskis aru pidada, millised olid nad 5 (kasutasin arvutit just veebi ja sotsiaalvõrgustiku otstarbel peaasjalikult) ja 10 aastat tagasi (just sel ajal sain oma esimese püsiühenduse) ning kas proovisin ette kujutada tulevikuaspekti.
Hetkel räägitakse web 3.0 tulekust, mis tähistab semantilist veebi -- näiteks google'i otsing peaks siis erinevalt tänasest aru saama nii lause mõttest kui ka fotodel, videotel ja helis peituvast infost. Täies mahus võiks see realiseeruda just veidi enam kui 5 aasta pärast. Tõelise hoo sai praegune web 2.0 sisse just millenniumi alguses dekaad tagasi.
Hetkelises olukorras kujutab internet endast ikka veel midagi virtuaalset, kuid seadmete arv, mis võrgus "istuvad kasvab". Kaob vajadus ehk minna internetti, kuna olemegi seal koguaeg sees justkui milleski füüsilises. Kümnekonna aasta eest räägiti, et külmkapis hakkab jooksma Windows CE, kuid tänases valguses arvame et ehk hoopis Android. Netiga ühendatud külmkapp pole enam kaugeltki ulme, lihtsalt massidesse pole jõudnud.
Paratamatult jääb anonüümsust järjest vähemaks, kuid sel on ka omad voorused: ehk vabaneme tüütutest reklaambänneritest ja saame infot toodete ning teenuste kohta, mis tõeliselt huvitavad. Kaheldav kas ühtne online-identiteet lähiajal teoks saab ning Facebook'i stiilis sõprade lisamised kaovad, kuna masinad jälgivad ise meie ühendust soovitud kommuunidega. Sotsiaalvõrgustikud praegusel kujul sillutavad teeb web 3.0-ni lihtsalt selle erinevusega, et hetkel jagame vabatahtlikult infot, kuid tulevikus info meie kohta otse kui paljastatakse. Kindlasti saavad sotsiaalvõrgustikud olema tulevikus veelgi enam osaks internetist.
Eesti kontekstis ilmus 2002. a mais rate.ee, milles hakkasid peagi tegutsema mitte vaid puberteediealised vaid ka vanemad inimesed. 2004. a "kolis" suur osa täisealisi eestis Orkutisse ning minu tähelepanekutel hüljati see täielikult 2010 aasta esimeses pooles, kui kõik olid avastanud enda jaoks Facebook'i. Lisaks suurtele on olnud ka väiksemaid võrgustikke, kes on kas mängust väljas või virelevad ebapopulaarsuse varjus. Samuti on märgatav tendents et Rate-Orkut-Facebook arengus on igas järgmises sammus palju rohkem kasutajaid nii huvide, sotsiaalse tausta kui vanuselise grupi lõikes: liitunud on ka need, kes varem pelgasid võrgustikke.
Nõnda oli kõik vaid siinmail, mujal võitles Facebook nii MySpace'i kui Friendster'iga. Kas kõik nüüd nii jääbki?
Arvestades, kui kiires on olnud võrgustike vahetused, siis juba möödunud aastal hakati rääkima Google+'st. Jah, ta on valmis. Tegelikult siis käesoleva aasta juuni lõpust kasutatav. Sarnaselt Facebook'ile on ka firmadel sinna asja trügida, kuna kontosid saab luua pea kõigele. Probleeme ei tekita ka ilmselt tehnoloogiliste lahendustega harjumine: pole like'imist, on esiotsa veidi segane +1 (mina tavatsen intuitiivselt nii öelda skoorimise kohta Facebook'is ehk siis teeme +1 ja kumbki saab ühe sõbra juurde ning kokku siis jälle rohkem :)).
Suundumusi jälgides leian, et firmade seisukohalt oleks aeg hakata Google+'iga tegelema. Aeg järgijaid koguda ja infot jagada ning seeläbi jõuda ka kõrgematesse rate'ingutesse mis tahes Google'i rakendustes (Google+ on neis kindlasti varsti eranditult sees). Eraisikud jõuavad kontod sinna hiljem ka vajadusel teha, kui sõbrad veel mujal. Hinnanguliselt kasutab Google'i teenuseid kuuendik rahvastikust meie planeedil ning arvatakse et juba järgmise aasta lõpus rebib Google+ Facebook'iga spurtides vähemalt tema järel. Google on võimas. Siiski usun, et kümne aasta plaanis, mida käesolevas postituses vaadelnud olen, tuleb veel midagi kolmandat :-).

14. loeng: asotsiaalne tarkvara ehk sotsiaalmeedia pahupool

Oma tänases eelviimases ülesandes kirjeldan kolme õpetlikku juhtumit manipulatsioonide ja pettuste vallast.
Üsna hiljuti kirjeldati juhtumit, kus kräkkerid tungivad reaalse inimese meilikontole ja saadavad tema kontaktidele hädaabikirja, kus paluvad viivitamatult raha üle kanda. A'la telefon varastati, kaart pandi peale vargust kinni ja asjade korda ajamiseks läheks tarvis mitu tuhat eurot. Kontaktide nimekirjale anti täpsed juhtnöörid kuhu raha üle kanda. Konto omaniku sõbrad olid jahmunud ning osad neist valmis reaalselt kohe aitama. Tegemist oli hariliku Gmail'i kontoga. Peale säärast juhtumit tuleb paroolidk ohe ära muuta ning kontrollida turvaseadeid: ega kurikaelad ometi pole forward'it kasutaja kirjavahetusele peale pannud.
Teiseks näiteks on netipoed, kus tuleks enne ostu sooritamist teha kaupmehele tasutauuring ja selleks sobib ka lihtne google'i otsing. Mõnikord jõuab kaup ostjani liiga pika hilinemisega või ei jõua üldse -- siin aitab Tarbijakaitse, kes on avanud suisa musta nimekirja. Seevastu netikauplusi võib avada ja sulgeda ka ühe päevaga ja kasu ei pruugi olla. Kasu tooks ka oma krediitkaardi väljavõtte regulaarne kontrollimine peale netipoes ostlemist.
Teatud mõttes piiripealsed on lood, kus näiteks inimene satub netis IQ-testi otsa (mis ei pruugi olla üldse ametlik variant) ja tulemuste teadasaamiseks nõutakse mobiilinumbrit. Peale sisestamist liitutakse kalli teenusega. Inimene saab suure mobiiliarvet ning lähemal uurimisel selgub, et tegemist on perioodiliste sisuteenustega, mille ta on tellinud sageli tahtmatult. Pildid, helinad ja horoskoobid ilmuvad iganädalaselt kasutaja mobiiline ning tasuda tuleb nende eest soolast hinda. Mobiilioperaatoritega on vastavate geniaalsete äriteenuste osutajad sõlminud vastavad lepingud ning nad on kohustatud teatama hinnast ja muudest tingimustest. Paraku ei saa neid reegleid liiga täpselt ette kirjutada ja leitakse võimalus need muuta märkamatuks. Rohkem tähelepanelikkust inimeste poolt oleks antud juhul vaja.

13. loeng: kogukondlik tarkvaraarendus

Kaks vaba tarkvara projekti, mida asun võrdlema arenduse vaatenurgast, omavad mitmeski mõttes ühisjooni: tegemist on operatsioonisüsteemidega ja mõlemad kuuluvad taksonoomiliselt UNIXi-laadsete hulka. Võtan vaatluse alla Linuxi ja BSD.
Linuxi näol on tegemist ilmselt ühe tuntuima näitega vabast ja avatud lähtekoodiga arendusmudeliga tarkvarast. Lähtekood on avatud ja igaühel on võimalus seda kasutada, muuta ja seejärel levitada. Linuxi arendusmudel just sageli niisugune välja näebki, et kui kasutajale tundub pingviinilaadne tarkvara vajalik, siis püüab ta ka ise seda parandada ja arendada. Programmeerimise oskuse puudumine ei sea veel ületamatuid piire -- dokumentatsiooni kirjutamine, tõlkimine ja testimine muudavad kõik oma panuse Linuxi muutmisel paremaks ja kvaliteetsemaks. Lisaks vabatahtlikele osalevad arenduses ka suured arvutifirmad ja märkimata ei saa jätta ka distributsioone haldavaid ettevõtteid.
BSD juured ulatuvad juba 70ndatesse. Antud operatsioonisüsteem koosneb kolmest osast: tuum, kasutajamaailm ja kolmandate osapoolte tarkvara. Neist kahte esimest arendatakse koos. Vabavaralise versioonihalduse tarkvaraga CVS antakse ligipääs arendajatele tervele lähtekoodile.

12. loeng: Jagamiskultuur: motivatsioon, ärimudelid ja häkkerieetika

Tänase ülesande raames vaatluse all olev artikkel murrab esmalt müüdi, et häkkeri näol on tegemist kellegi pahatahtlikuga, kes murrab süsteemidesse sisse. Tegelikkuses on säärased tegelased hoopis kräkkerid. Häkker on suurte tehniliste oskustega loovisik.
Vastab tõele, et ilma programmeerimisoskuseta antud vallas ei saa ning enamasti  sooritatakse oma teod vabal platvormil. Samuti on obligatoorne veebitehnoloogiate ja inglise keele valdamine. Valdavas osas on arvutiala just ingliskeelne.
Häkkeril endal on võimalik leida mitmeid rakendusi tarkvara arendajana, testimisel, hooldamisel ning muidugi veel vastav häkkerikultuur. Inimesi on igasuguseid ning muidugi on arvutialadel nohikute kontsentratsioon tavapärasest suurem, kuid kindlasti ei tasuks häkkerite ja nohikute vahele võrdusmärki asetada. Paljud häkkerid tegelevad võitluskunstidega ja nii ka "noor-häkkerina" mina.
Usun veel, et kindel spetsialiseerumine näiteks TTÜ võrgurakenduste ja loogika erialale ei tee veel häkkerit, sama hästi võib ta tulla äriinfotehnoloogiast. Loevad võimed, tahe ja võimalused nagu ikka.

11. loeng: tarkvara- ja sisulitsentsid

Asun käesoleva nädala ülesande raames kirjeldama Euroopa Liidu tarkvara vaba kasutuse litsentsi (EUPL). Loonud on selle Euroopa Komisjon. Järgnevalt huvitavamaid eripärasid.
Kui tarkvara on saadav vaid täitmiskoodi kujul, siis tuleb viidata hoidla, kus asub lähtekood. Üldiselt ei lubata kasutada litsentsiandja kauba- ja teenindusmärke ning ärinimesid, v.a üksikutel erijuhtudel (a'la teose päritolu kirjeldamise jaoks). Teosele õiguste andmise eeltingimuseks on garantii puudumine, mis sageli säärast tüüpi litsentsidega kaasneb: tarkvara on selline nagu ta on ja puudub igasugune garantii vigade suhtes. Analoogiliselt välistatakse vastutus, erandiks on tahtlikud õigusrikkumised. Siiski on võimalik pakkuda (ka tasulisi) tugiteenuseid tingimusel, et tegutsetakse oma nime all. Algne arendaja ja edasiarendajad on sellest vabastatud. Kui litsentsisaaja rikub tingimusi, lõppeb ka litsents. Seevastu nende isikute litsents, kes said litsentsisaajalt litsentsi jätkub, kui tingimused on täidetud. Uute litsentsi avaldamisel muutub värske versioon arendaja jaoks siduvaks hetkest, mil ta saab sellest teada. Litsentsisaaja ja -andja vahelised tõlgendamisest tulenevad kohtuvaidlused kuuluvad Euroopa Ühenduste Kohtu pädevusse.
Kirjeldatud tingimused rakenduvad, kui litsentsiandaja paneb oma originaalteose alla märke: Litsentseeritud EUPL v.1.0. alusel. Euroopa rahadega tehtud tarkvaraprojektid peaksid kandma EUPLi.

10. loeng: Paragrahvi-papi ja Interneti-põnn: intellektuaalomandi hiilgus ja viletsus

Kõik tendentsid näitavad, et teema autoriõiguse ja intellektuaalomandi ümber on karmistumas. Arvukas tarkvara piraatlusjuriidiliste isikute osas on uue sajandi algusest saati ka siinmail järjest enam kontrolli alla saadud. Hoolikalt uuritakse oma kõvakettal paikneva legaalsust.
Paraku eraisikute seas on piraatlus endiselt suur. Muutunud on vaid formaat: võrguühenduse puudumisel paljundati käest kätte diskette ja CD-kettaid ning nüüdsel ajal pole probleemiks alla laadida soovitud tarkvara.
Üle võrgu ostes puudub pakend ja andmekandja -- pole midagi sõrmede vahel muljuda ning saadud on üksnes õigus koos infoühikutega. Paragrahvi-papi teeb oma jurisprudentsi taustaga oma töö ja Interneti-põnnil jääb üle vaid alluda.