9. loeng: Virtuaalmaailmad

Peaaegu kümne aasta taha jäävad ajad, kus külastasin sageli jututubasid ning eriti meeldis mulle hot.ee pimetutvus. Võrratult suuremaid võimalusi pakkus rate.ee keskkonnas tegutsenud 3D-chat, kus erinevates ruumides sai teiste kasutajatega suhelda (minna parki, ööklubisse ja mujale) ning 10kroonise SMSi saatmisel sai omale vahva avatari tellida.
Nüüd otsustasin tutvust teha Second Life'iga, millest üks sõber koguni nii sõltuvuses on, et kujutab ette nagu käiks ühe sealse tüdrukuga ka päriselt. Loodetavasti tänase koduse ülesande käigus tekkiv tutvus keskkonnaga hilisemat sõltuvust ei tekita. Sisestasin vajalikud andmed ning tõmbasin setup'i käima. Pakutav vaikimisi avatar -- hall jänes -- tuleb ilmselt esimese asjana ära muuta.
Tänu väga aeglasele neti-ühendusele oli ootamise protsess installeerimisel pikk: aeglane ühendus võib ka kasutamist segada. Kisub põnevaks kui kuvatakse sisselogimise aken, nõustun kasutustingimustega ning asutakse keskkonda laadima.

Kõnnin tundmatutes ruumides, kohtan esimesi inimesi, kuid rääkima ei söanda minna. Kuid milleks liikuda, kui võib lennata nagu lucid dreaming'us. Esialgne maailm tundub kuidagi piiratud ning asun uusi ruume otsima. Vahepeal avastan veel, et keegi pakub mulle oma sõprust.

Maandun taas veidras kohas: kõlab vanaaegne muusika ja valitseb tontlik inimtühjus.
Edasi viivad sammud Miami Beach'ile: teleporteerumine on tore. Käin veel ära müstilisel kõrvitsate maal, kuid midagi asjalikku pole veel teinud. Mitmed inimesed püüavad aretada minuga üsna segast teksti. Tutvun virtuaalse ülikooliga reaalteadustega studeerimiseks ning viimaks lõõgastun õdusas ööklubis.

Kogemus tervikuna oli iseenesest põnev. Tänane liikumine oli väga kaootiline ja kindlasti oleks vaja keskkonda põhjalikumalt tundma õppida.